Neljas põlvkond (1994-2004)
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Neljas põlvkond (1994-2004)
Ford Mustang admin Nelj Veeb 14, 2008 6:35 pm
Neljanda põlvkonna stiil ja elegants on minu arvates ainukesed, mida annab võrrelda esimese põlvkonna suursaavutusega. Muudatusi viidi sisse palju, mis kahtlemata parandasid nii auto välimust kui käitumist teel.
Neljanda põlvkonna sünd oli kaua kahtluse all. Seda uue Made in Japan stiilis Ford Probe’i pärast. Probe oli ju algselt loodud Mustangit asendama ja nüüd näis aeg olevat küps. Neljanda põlvkonna turuletoomisega ei kiirustatud ka seepärast, et eelmise põlvkonna müük edenes päris hästi ja kerge facelift’iga oleks veel paar aastat vastu peetud. Enne lõpliku otsuse tegemist sai Ford aga teada GM’i plaanist ehitada uue generatsiooni Camaro/Firebird (mida vahepeal plaaniti teha esiveolisena) ja uhkus sundis looma midagi nendega konkureerimiseks. Disaineritele anti käsk alustada neljanda põlvkonna – märgistusega SN95 – visandamist (seda aastal 1991). Uue põlvkonna loomine erines eelmistest märkimisväärselt. Esiteks pidi hakkama saama tunduvalt väiksema rahasummaga ($700 miljonit) ja ka töö valmimistähtaeg oli lühike: 36 kuud.
Kavandati kolme versiooni, millest tootmisesse pidi jõudma üks. Kõige tagasihoidlikum oli “Bruce Jenner”, teine ekstreemum oli “Rambo”. Väljavalituks osutus aga kuldse kesktee auto, mis pidi meeldima kõigile. Alguses plaaniti uus poniauto ehitada notchback’ina, aga kuna ameeriklaste huvi selle keretüübi vastu oli tunduvalt vähenenud, sündis pea et uus keretüüp, mis siiski omab ühiseid jooni algse fastback’iga. Uus auto erines eelmise põlvkonna esindajast palju (kuid nii on vist iga põlvkonnavahetuse puhul). Kõige rohkem olid muutunud tehnilised näitajad: uus auto oli 56% jäigem, 115kg raskem, pikemal ¹assiil, suuremate ketaspiduritega ja buusteriga, kahe turvapadja, ABS pidurite ja turvataladega ustes. Välimus muutus voolujoonelisemaks, kapotil ja tagarataste juures asuvate õhukogujate ning teiste elementidega prooviti jäljendada kunagisi esimese põlvkonna mudeleid. Mootoritest pakuti 3,8 liitrist (viimati kasutatud 1986. aastal, nüüd parandatud nii, et 145hj tuli probleemideta kätte) ja GT mudelitele 5,0 liitrist, mis võrreldes eelmise aastaga arendas 10hj rohkem. Käigukastidest pakuti kas 5-käigulist manuaali või 4-käigulist automaati.
Ka hinnad tõusid (kuid ka varustus ju täienes): baasvarustusega kupee eest küsiti $13365, GT kupee hind tõusis $17280-neni ja kabrioleti hinnaks oli $20160. Mõningate arust polnud (vähemalt baasversioon) oma hinda väärt, kuna Z28 Camaro arendas tervelt 60hj rohkem. Seevastu kiideti aga Mustangi käitumist teel ja turvalisust ning GT kiirendus oli igati tasemel: 0-100km/h saavutati 6,1 sekundiga ja veerandmiiliajaks kirjutati 14,9 sekundit. Kuid tõelised Mustangi fännid ei lasknud end milleski heidutada (isegi öeldi, et nad oleksid ostnud mida iganes, mis kandis kroomitud kappavat hobust). Müügiedu andis Ford’ile ka põhjuse tähistada väärikalt Mustangi 30. aastast juubelit. Nagu juba heaks tavaks oli saanud, ehitati Mustang Cobra Convertible, mis oli ka 1994. aasta Indy 500 pace car.
Valmistati ka Mustang SVT, mis oli varustatud erikujundusega armatuurlauaga, valgete näidikute, nahksisu, madala tagaspoileriga, kroomitud 17” 5-kodaraga velgedega, millel eriti laiad performance rehvid, maoembleemidega esitiibadega. Peale standardvarustuses olevate ABS pidurite oli SVT mudelil võidusõiduvedrustus, ja mis kõige tähtsam – V8, mis pakkus tervelt 240hj (0-100km/h saavutati nüüd 5,9 sekundiga). Kuigi seda oli väga palju, jäi see siiski 35hj võrra alla uuele V8 mootoriga Camorole/Firbird’ile. Siiski suutis Ford vaatamata veidi kehvematele “musklinäitajatele” edestada GM’i müügiedus: Mustangit müüdi peaaegu samapalju kui Camarot ja Firebird’i kokku. 1995. ja ka järgmised aastad ei toonud palju muutusi. Valmistati piiratud koguses Cobra R-e, uue V8 mootori turuletulekuga (305hj) võis Ford kindlamalt hakata rinda pistma GM’i muskliga.
Neljanda põlvkonna sünd oli kaua kahtluse all. Seda uue Made in Japan stiilis Ford Probe’i pärast. Probe oli ju algselt loodud Mustangit asendama ja nüüd näis aeg olevat küps. Neljanda põlvkonna turuletoomisega ei kiirustatud ka seepärast, et eelmise põlvkonna müük edenes päris hästi ja kerge facelift’iga oleks veel paar aastat vastu peetud. Enne lõpliku otsuse tegemist sai Ford aga teada GM’i plaanist ehitada uue generatsiooni Camaro/Firebird (mida vahepeal plaaniti teha esiveolisena) ja uhkus sundis looma midagi nendega konkureerimiseks. Disaineritele anti käsk alustada neljanda põlvkonna – märgistusega SN95 – visandamist (seda aastal 1991). Uue põlvkonna loomine erines eelmistest märkimisväärselt. Esiteks pidi hakkama saama tunduvalt väiksema rahasummaga ($700 miljonit) ja ka töö valmimistähtaeg oli lühike: 36 kuud.
Kavandati kolme versiooni, millest tootmisesse pidi jõudma üks. Kõige tagasihoidlikum oli “Bruce Jenner”, teine ekstreemum oli “Rambo”. Väljavalituks osutus aga kuldse kesktee auto, mis pidi meeldima kõigile. Alguses plaaniti uus poniauto ehitada notchback’ina, aga kuna ameeriklaste huvi selle keretüübi vastu oli tunduvalt vähenenud, sündis pea et uus keretüüp, mis siiski omab ühiseid jooni algse fastback’iga. Uus auto erines eelmise põlvkonna esindajast palju (kuid nii on vist iga põlvkonnavahetuse puhul). Kõige rohkem olid muutunud tehnilised näitajad: uus auto oli 56% jäigem, 115kg raskem, pikemal ¹assiil, suuremate ketaspiduritega ja buusteriga, kahe turvapadja, ABS pidurite ja turvataladega ustes. Välimus muutus voolujoonelisemaks, kapotil ja tagarataste juures asuvate õhukogujate ning teiste elementidega prooviti jäljendada kunagisi esimese põlvkonna mudeleid. Mootoritest pakuti 3,8 liitrist (viimati kasutatud 1986. aastal, nüüd parandatud nii, et 145hj tuli probleemideta kätte) ja GT mudelitele 5,0 liitrist, mis võrreldes eelmise aastaga arendas 10hj rohkem. Käigukastidest pakuti kas 5-käigulist manuaali või 4-käigulist automaati.
Ka hinnad tõusid (kuid ka varustus ju täienes): baasvarustusega kupee eest küsiti $13365, GT kupee hind tõusis $17280-neni ja kabrioleti hinnaks oli $20160. Mõningate arust polnud (vähemalt baasversioon) oma hinda väärt, kuna Z28 Camaro arendas tervelt 60hj rohkem. Seevastu kiideti aga Mustangi käitumist teel ja turvalisust ning GT kiirendus oli igati tasemel: 0-100km/h saavutati 6,1 sekundiga ja veerandmiiliajaks kirjutati 14,9 sekundit. Kuid tõelised Mustangi fännid ei lasknud end milleski heidutada (isegi öeldi, et nad oleksid ostnud mida iganes, mis kandis kroomitud kappavat hobust). Müügiedu andis Ford’ile ka põhjuse tähistada väärikalt Mustangi 30. aastast juubelit. Nagu juba heaks tavaks oli saanud, ehitati Mustang Cobra Convertible, mis oli ka 1994. aasta Indy 500 pace car.
Valmistati ka Mustang SVT, mis oli varustatud erikujundusega armatuurlauaga, valgete näidikute, nahksisu, madala tagaspoileriga, kroomitud 17” 5-kodaraga velgedega, millel eriti laiad performance rehvid, maoembleemidega esitiibadega. Peale standardvarustuses olevate ABS pidurite oli SVT mudelil võidusõiduvedrustus, ja mis kõige tähtsam – V8, mis pakkus tervelt 240hj (0-100km/h saavutati nüüd 5,9 sekundiga). Kuigi seda oli väga palju, jäi see siiski 35hj võrra alla uuele V8 mootoriga Camorole/Firbird’ile. Siiski suutis Ford vaatamata veidi kehvematele “musklinäitajatele” edestada GM’i müügiedus: Mustangit müüdi peaaegu samapalju kui Camarot ja Firebird’i kokku. 1995. ja ka järgmised aastad ei toonud palju muutusi. Valmistati piiratud koguses Cobra R-e, uue V8 mootori turuletulekuga (305hj) võis Ford kindlamalt hakata rinda pistma GM’i muskliga.
Ford Mustang admin- Admin
- Postituste arv : 6
Join date : 13/02/2008 -
Similar topicsLehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele