Kolmas põlvkond (1979-1993)

[Ford Mustang admin]

Nagu mainitud, oli see põlvkond eelmisest mitmes mõttes parem. Seda mitmete automaailma autoriteetide arvates. Kuid esimese põlvkonna vägevust ei suutnud ka see generatsioon arvestatavalt kõigutada.

Mõne nurga alt tuletas uus põlvkond meelde BMW-d. Domineerisid ju sel ajal nii Ameerikas kui Euroopas samad põhimõtted autoehituses: selge kerejoon, allapainutatud ninaosa, mõttetutest vidinatest loobumine. Seetõttu meenutas III põlvkond meelde esialgset elegantset poniautot, mida Ford 1964. aastal oli ehitanud. Kolmanda põlvkonna disainimisega nähti palju vaeva. Lõpuks otsustati Jack Telnack’i poolt juhitud töörühma visandite kasuks. Valitsema hakkasid kergmaterjalid: plastik, alumiinium jt. kergekaalulised metallid. Kaal vähenes 80kg, samas kasvas auto igas suunas: teljevahe oli nüüd 2550mm, mis lõi suurema jalaruumi tagaistmel reisijatele ja suurendas pagasiruumi mahtu. Kasutati uut vedrustust nii ees kui taga (McPherson), standardvarustusse tulid 14” veljed, mida pakuti Michelin TRX rehvidega. Mootorivalikusse lisandus algul turboga Saksa Fordi poolt toodetud V6 (140hj), hiljem asendati see viieliitrise versiooniga. Müügiedust rääkides oli see ülimalt kõikuv. 1978. aastal müüdi näiteks 332000 autot, 1980. aastal 135000, 1988. aastal 211000, 1990. aastaks kukkus müük aga 128000-ni.

Mustang osales ka Indianapolis 500 sõitudel, pace car ehitati 1979. aasta keskpaiku. 1980. aastal sai see Cobra järglaseks: pakuti esi- ja tagumisi spoilereid, sisseehitatud udutulesid, scoop’i, ja muid silmailu pakkuvaid elemente. 1983. aastal tehti esimene suurem facelift. Esilaternad muutusid suuremaks, radiaatorivõre peaaegu kadus – kõik see muutis auto välimuse agressiivsemaks. Kuid kõige suurem uudis oli kabriolett (peale kümneaastast pausi), mida pakuti vaid kõige kõrgema varustustasemega (GLX). Tolle aja võimsaim tehasemootor arendas 175hj. 1984. aastal läks karmimate Mustangite valmistamine SVO (Special Vehicle Operations) töögrupi hoole alla. Varsti valmis ka 175hj-line elektroonilise sissepritsega ja turboga varustatud SVO Mustang. Sellele pakuti ketaspidureid kõigil ratastel, 16” velgi laiusega 225 ning kahekordset tagaspoilerit. Siiski polnud klientide arvates hind ja sõidumõnu tasakaalus ning seetõttu lõpetati varsti nende tootmine.

1984. aastal möödus ka 20 aastat esimese Mustangi loomisest. Selle puhul valmistati Shelby GT350, mis põhjustas aga omajagu suure skandaaali: Carroll Shelby oli üle läinud Chrysler’isse ja pidas oma legendaarse mudeli kopeerimist lubamatuks. Järgmine facelift tehti 1987. aastal. See andis mudelitele suurema aerodünaamilisuse, eurostiilis esilambid, GT mudelitele eriti stiilse spoileringi. Mootorivalikusse tekkis aga tühi koht: neljasilindriliste (90hj) ja V8 (alates 200hj) vahelt kadus V6. Niisiis oli võimalik osta ainult kas suhteliselt lahja või küllaltki “piprane” auto 1989. aastal loodi esimene Ford Probe, mis põhines Mazda sportautol. Algselt oli see mõeldud Mustangit asendama, kuid Ford võttis vastu paljude arvates ainuõige otsuse – ta investeeris 200 miljonit dollarit Mustangi tehasesse Dearborn’is, et legendi elu saaks kõige kiuste jätkuda. Kahjuks lükati edasi Mustangi sünni 25. Aastapäeva tähistamine, lubades erimudelit ja väärilisi pidustusi aastaks 1994. 1990. aastal lisati varustusse juhi turvapadi, kaarditaskud ustes, võimalik oli tellida nahksisu. Hinnad oli küllaltki taskukohased (vähemalt ameeriklastele): kaheukselise neljasilindrilise eest küsiti $9500 ja GT eest $19000. Suuri muutusi ei toimunud ka järgmistel aastatel, tehti vaid kergeid väljanägemist parandavaid muudatusi. 1993. aastal ilmusid GM uus Camaro/Firebird, mis Corvette’i 5,7 liitrilise mootoriga pakkusid 275hj. Fordil oli sel momendil pakkuda vaid maksimaalselt 205hj. Midagi võimsamat pidi loodama.

Ford pidi niisiis 1994. aastaks kavandatud mudeli müüki toomisega kiirustama. Auto sai liignimeks Cobra ja ta puhul kasutati mõningaid Carroll Shelby poolt loodud GT350 tunnusjooni. Auto sai sooja vastuvõtu osaliseks: Road&Truck nimetas teda “best of the aging breed” (parim vananevast tõust) ja paljude näitajate poolest auto ka seda vääris. Ta oli loodud SVT (Special Vehicle Team, SVO järglane) poolt ja võimaldas 235hj, mis oli saavutatud parema sisselaske, nukkvõllide muutmise ja teiste “musklit” suurendavate vidinate abil. Kogu see jõud kanti asfaldile 5-käigulise manuaalkasti ja 245/45ZR17 performance rehvide kaudu. Et tegu oli erimudeliga, andsid tunnistust ka ketaspidurid, uus esi- ja tagaspoiler, udutuled, 7-kodaraga valuveljed ja kindlasti ka kappava hobuse embleem radiaatorivõrel (mis vahepeal oli asendatud lihtsa Ford’i logoga). Kuid tagasi selle juurde, mis teeb muskelautost muskelauto – kiirendus. SVT Mustang jõudis 0-100km/h 5,9 sekundiga ning veerandmiiliaeg oli 14,5 sek. Siiski paljude autokriitikute arvates oli uuel Cobral GT-ga võrreldes kehvem roolitunnetus ja ka kurvikiirus ei kannatanud mudelitel võrdlust. Samuti nähti Cobras vaid Fordi soovi jätkata muskelautode esireas, kuhu tungisid jõudsalt GM uued ja paremad mudelid. Vaatamata kõigele valmistati 5000 Cobrat (lisaks veel 107 veelgi karmimat rohkem võidusõidurajale mõeldud Cobra R-i).