Teine põlvkond (1974-1978)
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Teine põlvkond (1974-1978)
Nagu näha, jäi selle põlvkonna iga suhteliselt lühikeseks. 1974. aasta Mustang oli tunduvalt vaoshoituma joonega ja vähem priiskav kui esimene põlvkond. Siiski oli Ford tema turuletuleku hästi ajastanud – olles suhteliselt kütusesäästlik, läks ta ostajatele hästi peale (oli ju esimene suurem energiakriis). Müüginumbrid tõusid lakke – Mustangeid müüdi 400000. See arv jäi alla 10% väiksemaks kui esimese Mustangi turuletuleku aasta rekord.
Konstruktsiooni osas lasi Lee Iacocca teha suuri muutusi: teljevahe oli nüüd 2443mm ja võrreldes 1973. aasta “monstrumiga” oli uus “ponycar” 508mm lühem, vähenes ka kaal olenevalt mudeliversioonist 164-204kg. Muudeti veel teisigi konstruktsioonilisi lahendusi, mis aga tõstsid tootmishinda. Kuid asi oli (vähemalt Iacocca) arvates seda väärt – ta andis autole hellitusnime “the little jewel” (pisike juveel). Rääkides keretüüpidest, kadus kabriolett; notchback (järsk tagaosa) ja fastback coupe (nüüdsest laugpära ehk hatchback) elasid aga edasi. Mootoritevalikust kadusid võimsad V8-d, neid asendasid kas 2,3 liitrine neljasilindriline (88hj) või 2,8 liitrine kuuesilindriline (105hj). Ka uus hatchback Mach 1 kasutus V6-te, mis koos standardse käigukasiga jõudis 100 km/h 13-14 sekundiga. Mustang II varustustase püsis kogu põlvkonna jooksul peaaegu muutumatu: võis tellida konditsioneeri, rooli- ja pidurivõimendi, hea helisüsteemi, kohendatud välisilme paketi, katuseluugi, sepistatud alumiiniumvaluveljed jne. Kõrgemaid varustustasemeid oli kaks : sportlik Mach 1 ja luksuslik Ghia.
Müüginumbrite parandamiseks (mis kukkusid aastas189000-ni) tõi Ford 1975. aastal uuesti käiku V8. Seda hakati kasutama Cobra II puhul, millega kaasnes ka sportrool, rohke poleeritud alumiiniumiga armatuurlaud ja uksepaneelid, must radiaatorivõre, design terasveljed, eesmine õhutamm, tagumine spoiler, ja vaid ilme paremaks muutmiseks paigaldatud scoop. Cobra II pakuti valgel põhjal sinise striping’uga, mis imiteeris legendaarset Shelby Mustangit (muidugi ei jõudnud Cobra II sinna lähedalegi). Pakuti ka (1978. aastast alates) King Cobra’t, mis kasutas samu juppe, mis Cobra II, kuid omas kapotil maalingut ja külgmisi kleeplinte. Veerandmiiliaeg – 17 sekundit – jäi tõelistele Mustangitele kõvasti alla, kuid 70ndatel polnud siiski just kõige hullem. Järge ootas uus parem põlvkond.
Konstruktsiooni osas lasi Lee Iacocca teha suuri muutusi: teljevahe oli nüüd 2443mm ja võrreldes 1973. aasta “monstrumiga” oli uus “ponycar” 508mm lühem, vähenes ka kaal olenevalt mudeliversioonist 164-204kg. Muudeti veel teisigi konstruktsioonilisi lahendusi, mis aga tõstsid tootmishinda. Kuid asi oli (vähemalt Iacocca) arvates seda väärt – ta andis autole hellitusnime “the little jewel” (pisike juveel). Rääkides keretüüpidest, kadus kabriolett; notchback (järsk tagaosa) ja fastback coupe (nüüdsest laugpära ehk hatchback) elasid aga edasi. Mootoritevalikust kadusid võimsad V8-d, neid asendasid kas 2,3 liitrine neljasilindriline (88hj) või 2,8 liitrine kuuesilindriline (105hj). Ka uus hatchback Mach 1 kasutus V6-te, mis koos standardse käigukasiga jõudis 100 km/h 13-14 sekundiga. Mustang II varustustase püsis kogu põlvkonna jooksul peaaegu muutumatu: võis tellida konditsioneeri, rooli- ja pidurivõimendi, hea helisüsteemi, kohendatud välisilme paketi, katuseluugi, sepistatud alumiiniumvaluveljed jne. Kõrgemaid varustustasemeid oli kaks : sportlik Mach 1 ja luksuslik Ghia.
Müüginumbrite parandamiseks (mis kukkusid aastas189000-ni) tõi Ford 1975. aastal uuesti käiku V8. Seda hakati kasutama Cobra II puhul, millega kaasnes ka sportrool, rohke poleeritud alumiiniumiga armatuurlaud ja uksepaneelid, must radiaatorivõre, design terasveljed, eesmine õhutamm, tagumine spoiler, ja vaid ilme paremaks muutmiseks paigaldatud scoop. Cobra II pakuti valgel põhjal sinise striping’uga, mis imiteeris legendaarset Shelby Mustangit (muidugi ei jõudnud Cobra II sinna lähedalegi). Pakuti ka (1978. aastast alates) King Cobra’t, mis kasutas samu juppe, mis Cobra II, kuid omas kapotil maalingut ja külgmisi kleeplinte. Veerandmiiliaeg – 17 sekundit – jäi tõelistele Mustangitele kõvasti alla, kuid 70ndatel polnud siiski just kõige hullem. Järge ootas uus parem põlvkond.
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele